MY ENGLISH BLOG

esmaspäev, september 18

Göteborgi reis

Reisi alga!

Meie selleaastane suvine perereis viis meid jälle Rootsi, Göteborgi. Oleme seal varasemalt käinud (kuid nagu selgus, ma pole sellest bloginud), täpsemalt neli aastat tagasi. Aga lapsed tahtsid tagasi minna, sest seal on nende jaoks kaks põhilist vaatamisväärsust - loodus-teaduskeskus Universeum ja lõbustuspark Liseberg
Sel aastal otsustasime aga hotelli asemel ööbida telgis. Eelmisel aastal ostsime omale suure, kohe väga suure, peretelgi ja tegime Eestis proovitelkimise ja kuna kõik sujus hästi, siis julgesime sellega ka kaugemale minna. Asi on selles, et minule muidu telgis magada kohe üldse ei meeldi. Varasemalt oli meil selline tavaline neljainimese telk ja kui sellega viimati Saaremaal telkisime, lõppes asi sellega, et mina tirisin oma madratsi õue. No liiga madal ja ahistav oli see telk. Aga see uus on kõrge, seal saab isegi püsti seista ja selline ruumikus minus klaustrofoobilise nähte ei tekita. Lapsed olid telkimise osas muidugi eriti põnevil, mina mõtlesin esialgu pigem, et küll ma siis ära kannatan.

See ei ole meie telk :D

Telkimiskoha otsimine võttis  natuke aega, sest niiväga palju ma neid netist ei leidnudki. Natuke tekkis tunne, nagu see oleks selline kergelt varjatud subkultuur ja hiljem saime sellele isegi mõningat tõestust. Aga lõpuks leidsin ma sellise koha, kus telkimisala ei olnud suur põld vaid mõnus väike puudealune koht. Kongelfs asub Göteborist 15 km põhja suunas, nii et see sobis asukoha mõttes hästi. Liesebergil on ka oma kämping, aga see tundus olevat väga lage ja suur. Nii ma siis broneerisin meile telgikoha Kongelfsi ja ostsin laevapiletid ja varsti võiski reis alata. Broneerides sain teada ka, et paljud kämpingud eeldavad mingisuguse kämpingukaardi olemasolu ning sedagi, et on tavaline, et telkimiskoht on koos elektriga. Ahaa! Sellepärast ongi meil telgi põhjas üks punasega kanditud ava :) Aga meiesugused ei oska muidugi elektrit telki tahta, meil ikka taskulamp ja priimus kaasas.

Vaade kindlusest meie telgile. Telk on keskelt vaatama hakates kella kaheksa suunas.

Esimese rootsi päeva me planeerisimegi sõidule, sest Stockholmist Götebori on 500 km. Mulle anti kämpingu poolt kõik koodid ja kaardid, et saaksime end ise sisse seada, sest õhtul vastuvõtu inimest enam pole. Võtsime seda sõitu siis rahulikult ja tegime kohe ühe Ikea külastuse ka, sest natuke Ikeat teeb kohe mõnusa tunde sisse :))) Tee Göteborgi on ka väga ilus, enne Jonköpingut kulgeb see mööda Vättern järve kallast, teisel pool kõrged mäed. Väga-väga ilus. Göteborist väljasõit kämpingu poole oli küll üsna kaelamurdev, sest neid mahasõite on seal miljon ja saa sa siis aru, millist see navi täpselt silmas peab :) Õnneks mina polnud autojuht! 
Kui me kohale jõudsime, olime väga positiivselt üllatunud, sest see koht on ikka nii armsake. Seal on üks vana maja korda tehtud, kus pakutakse ka majutust. Siis on kämpingu ala ja kõige kaugemal telkimisala. Koht on üsna väike ja asub kaardi pealt vaadates juskui jõe saarel. Ainukeseks miinuseks oli see, et läheduses asus suurte magistraalide sõlmpunkt, mida küll kuskilt silm ei näinud, aga kõrv kuulis. Kohe üle tee oli Bohus kindlus, mida me hiljem ka külastasime. Ühesõnaga kena koht.
Uni oli meil kõigil telgis hea.


 Kui ma meie telgikohta broneerisin, siis hoiatati mind, et ühel hetkel tulevad sinna kämpingu veteranid oma iga-aastast kokkusaamist pidama ja võib pisut lärmakaks minna. No mul oli niikuinii plaanis kõrvatropid kaasa võtta ja see mind ei heidutanud. Oleks ma siis aga teadnud, missugune üks kämpinguveteranide kokkusaamine välja näeb! See oli nagu mängufilmi võtetel. Vanaaegseid autosid ja karavane vuras kohale aina ja aina. Tänapäevaseid või tavalisi karavane ja autosid peaaegu et polnudki. Kõik lõid oma laagrid üles, kaunistasid oma "majaesised" tulukeste, kujukeste ja muude iluvidinatega. Püsti pandi lauad ja toolid, maha vaibad, heisati lipud. Õhtuks vedasid nad oma lauad kõik ühte pikka rivvi, süütasid küünlad ja tundsid elust rõõmu. Vaatepilt oli igaljuhul vägev ja me muudkui tegime asja pesemismajja, et saaks teepeal veterane imetleda :)


Kärbseseene teemaline karavan :)









 Kui ma alguses kartsin, et kuidas need neli ööd telgis üle elan, siis tegelikkuses kujunes just telkimisest meie reisi kõige ägedam osa. Sest lisaks meeleolukale ja värvikale karavanialale oli kämpingus ka telkimisala, kus peatusid sellised inimesed, kellest oleks tahtnud dokumentaalfilmi teha. Alustuseks imestasime selle üle, et platsil peatusid mees ja naine motika ja telgiga, kellel oli kaasas ka koer. Kui nad minekule sättisid, siis me kohe ekstra passisime, et näha, KUHU nad selle koera panevad! Aga selgus, et motikale oli paigaldatud spets boks, kuhu koer sai pandud ja kust ta soovi korral sai ka pea välja pista ja tekonda nautida. Siis oli üks hallipäine vanem proua jalgratta ja üheinimese telgiga, kes reisis täiesti üksi. Ja ühel õhtul oli tekkinud meie telgi kõrvale üks üheinimese telk ja mees ja ei ühtegi sõiduriista. Tema matkas jalgsi. Jah, see seltskond meie telkimisalal oli ülimalt inspireeriv ja romantiline. Tõesti oleks tahtnud neist inimestest rohkem teada.
Meie telk võrdluses jalgsimatkaja üheinimese telgiga (see must seal). Taustal on Bohus kindlus, mille otsast oli jälle mie telk näha :)

Telgiga reisides on seda majandamist muidugi tohtult palju. Hirmus palju asju tuleb kaasa vedada. Kuna me sõime hommikust ja tihti ka õhtust laagriplatsil, siis saime päris palju samme telgist peamaja pesuruumi kõndides et nõusid pesta või vett keeta. Meil oli priimus ka ja tegime ka sellega süüa, aga vee keetmine läks elektrikannuga kiiremini. Aga see kõik oli väga lahe ja üldsegi mitte tüütu. Ainuke asi, mis vajab kõvasti parendamist, on asjade organiseerimine telgis sees - et kõik nõud, toidud, jalatsid ja riided ei oleks põrandal segamini. Mingi riiulisüsteemi peaks välja mõtlema :)
Nii me muudkui tassisime oma nõusid seal :)

Esimene õhtusöök. Mul oli seljanka, supiroheline, viinerid, Muhu leib ja ema tehtud lihapirukad kõik kenasti kodust kaasa võetud. Reisisime välismaale nagu nõuka ajal - oma konservid kaasa! :)

Me muidu sõime õues ka, aga vahel sadas vihma.

Esimene koht, mida me külastasime, oli lõbustuspark. Selleks võtsime terve päeva, aga siiski mitte kaks päeva, nagu me ka vahel oleme teinud. Laste sõnul on Lieseberg kõige ägedam lõbustuspark, kus nad on käinud (võrreldes siis Gröna Lundiga, Tivoliga, Legolandiga, Linnamäega). Seal oli tõesti palju suurte laste atraktsioone, mis minu ikka täiesti kiljuma võtsid, lapsi aga enam mitte. Me oleme uued lõbustuspargi hundid välja koolitanud! Järjekorrad olid popimatele kohtadele üsna pikad, ühe atraktsiooni järjekorra jaoks oli kohe mitmetasandiline järjekorra maja ja isegi äpp, mida mängida järjekorra ajal. Mina siiski kudusin :) Sest 45 minutit on ikka pikk aeg järjekorras seisimiseks. Õhtupoole, nagu ikka, kõik järtsud lühenesid ja lõpuks jooksid lapsed väljapääsust jälle otse sissepääsu ja nii mitu korda.
Uus põlvkond lõbustuspargihunte on peale kasvanud.

Lõbustuspark pole ainult lõbus vaid ka ilus.

Ilma suhkruvatita ei saa ju. Kuigi seda müüdi vaid ühes kohas.


Järjekorra jaoks ehitatud maja ja äpp, mida kõik kasutasid. Seal sai mängida, ja kes võitis, sai ilma järjekorrata sisse.





Järgmisel päeval läksime siis oma kindlusesse üle tee. Täitsa lahe koht oli. Selline väga minimaalselt ja maitsekalt kujundatud, jättis sellise võimsa kuid mitte turistika tunde.





Parvetada sai seal ka. Ja nagu pildilt näha, oli Andres ikka ka reisil :)

Mul läksid nii kõrgel põlved nõrgaks ja ma sinna ei roninud.




Panime siis kostüümid ka selga. 

Ikka tuleb vaadata, kuidas tehtud on.



Natuke käsisime ka Götebori linnas ringi. Mul oli kaardile märgitud üks lõngapood, mida tahtsin külastada. Paraku selgus kohale jõudes, et pood oli tegevuse lõpetanud, selle eest aga olime sattunud kenasse vanalinna, kus oli oi kui palju armasid poode, mis küll kõik varsti sulgema sättisid. Aga poed olid ikka sellised, et oh ja ah. Näiteks meeste jalanõude pood, kus kõik kingad olid ilusad. Või siis selline pood, kus kus on kogu eluks vajalik, aga kõik asjad on ilusad :) Maibritile leidsime ka hobipoe, mina sain käia nõudepoes :) Ega ostma ju niiväga ei peagi, niisamagi on tore vaadata :) Aga sellest linnapeal jalutamisest jäi mulle väheks, nii et järgmisel korral ma jätan kohe ühe terve päeva linnas kolamiseks.



Ja siis jäigi veel Universeumi külastus. See on selline natuke meie Ahaa keskuse moodi, aga tal on juures ka suur looduse osa, kus nii Rootsi metsa kui vihmametsa. Linnud kõnnivad seal vabalt ringi. Klaasi tagant sai näha ka laiskloomi, mis oli eriti äge. Siis on seal veel suur akvaarium.
Jõu ja ilu numbrid.





No on lahedad loomad!


Pean ütlema, et see reis oli üks lahedamaid, mida me teinud oleme ja seda just tänu sellele kogemusele, mis me saime telkimisega. See koht ja need inimesed seal olid natuke nagu kuskilt teisest maailmast. Samas järgmisel korral ma võibolla läheks Göteburgi hoopis lennukiga, sest saab ju otse. Lapsed igal juhul tahavad sinna Liesebergi jälle tagasi minna, neile jäi väheks. Mina jälle jalutaks linna peal ja külastaks kohvikukesi. Siis võiks teha ka ühe laevasõidu saarestikus. Telgiga tahaks aga proovida kuhugi põhjapoole minna.




laupäev, august 12

Indigo kleit ja ökokampsun


Alati on hea, kui sinu ümber on inspireerivaid inimesi, kes oma eeskujuga sinu tegemistele juskui tiivad annavad. Eriti tore on, kui sa neid inimesi elusuuruses kohtad, aga kuna maailm on suur ja lai, siis sobib väga hästi neid kohata ka näiteks Instagrammi vahendusel. Just Instagram on olnud minu viimase aja inspiratsiooniallikas number üks ja mulle meeldib ka ise sinna pilte panna, selline kiire asi ja jagamisvajaduse saab rahuldatud :) Aga üks minu suuri lemmikuid seal (tal on tegelikult ka väga sisukas blog) on Felicia Thecraftsessions nimelise kontoga. Felicia korraldab tegelikult igal aastal käsitöölaagreid ja kui need ei toimuks Austraalias, siis ma vist juba oleks sinna läinud :) Hästi armas on see, et ta annab iga kord välja ka paar stipendiumi oma laagrisse, nii et kes ei saa rahalistel põhjustel minna, siis alati on paar vaba kohta ka neile ja sõidu- või lapsehoidmiskulud kaetakse.
Aga tänase postituse raames tahan ma viidat hoopis ühele Felicia instagramipostitusele, mis minule kohe mitu paari tiibu andis. Nimelt sain ma aru, et mil on just sellist kleiti vaja. Otsisin mis ma otsisin, aga ekstra selle kleidi kohta postitust ma Felicialt ei leidnudki, nii et ma täpselt ei tea, mis lõige-kangas tal on (tema kangas tundub olevat ikat-kangas). Aga see polegi oluline, ma leidsin oma.


Minu kangas on värvitud indigoga ja pärit Navyasfashion nimelisest Etsy poest. Sellist kangast müüb ka Merchant and Mills aga kuna Etsy müüja oma tuleb otse Indiast ja on poole odavam, siis ma tellisin sealt. Nüüd on küll see koht, et ma mõtlesin, et milline vanasõna kehtib: kas see, mis ütleb, et ma pole nii rikas, et osta odavat asja või siis näiteks selline, mis utsitab kopikat korjama. Sest see minu kangas annab värvi, ja kohe palju. Ma loputasin teda viisteist korda ja selle loputusveega said mul kõik taimed aias kastetud, aga kangas andis ikka sinist värvi. Sool ei muutnud midagi. Ma ei tea, kas Merchant and Mills kangas on parema kvaliteediga või mitte, aga nüüd, kui mu kleit on valmis, siis ei tunne ma mingit kahetsust, sest see kangas on lihtsalt nii tohtult armas, pehme ja käsitsi tehtud tundega. Eks ma siis kannan tumedat pesu ja loodan, et kott väga siniseks ei lähe. Ma käisin sel suvel ka ise indigoga värvimise kursusel, kus meie õpetajaks oli Liis Luhamaa (see on siis see koht, kus sa kohtud tiibu andvate inimestega päris elus, aga ma tahaks tegelikult sellest täitsa eraldi kirjutada, sest ma käisin suisa kahel kursusel ja mul on nüüd uued hobid), kes ütles, et selline värviandmine indigoga juhtub siis, kui ei ole värvitud korralikult. Ehk et kui tahad tumedat, tuleb materjali mitu-mitu korda värvipotti tõsta ja vahepeal välja võtta. Kui paned materjali korraga tunniks potti, siis see jääbki värvi andma. Ma proovin seda kleiti pesta Dyloni S.O.S. Color Run ainega (esialgu küll kangatükki, sest muidu redtuseerib ta äkki kogu sinise valgeks), aga isegi kui ta jääb värvi andma, siis meeldib see kangas mulle ikkagi väga-väga.


Pildistamise ajal helistas Sander mulle laagrist :)
Kleidi lõikega läks üsna libedalt. Kasutasin kehaosas Merchant and Mills Factory kleidi lõiget, mille järgi ma olen juba kord õmmelnud, arusaadavalt jätsin ära krae, esiõmbluse, varrukad ja tegin kaelaauku suuremaks ning õlaõmblust natuke kurvilisemaks. Alumine osa on lihtsalt kroogitud sirged tükid (laius umbes kahekordne pihaosa laius), küljeõmblusesse tegin taskud.


Kaeluse ja käeaugud kantisin kollase kandiga, sest mulle lihtsalt meeldivad sellised väikesed lisadetailid, mida kohe ei näe, aga näed siis, kui kleiti selga paned. Tegelikult olen ma tavaliselt kaelaauku kantinud lõikekohase kandiga, sest ema mind nii õpetas ja see jääb ilusam ja teda on ka lihtsam teha, aga vahelduse mõttes on ju tore ka mõnikord teistmoodi teha. Pidin küll väga palju pressima, et kaelus kandi laiuse osas kehast eemale ei hoiaks ja olen tähele pannud, et paljudel see nii on (et kanditud kaelus turritab), seega see tehnoloogia end küll väga ei õigusta.
Kuna kangas oli üsna õhuke ja mulle ei meeldi, kui kleit vastu valgust läbi paistab, siis panin seelikuosale ka voodri. Kasutasin ühte kaltsukast ostetud siidist hõlsti. Eile käisin selle kleidiga linnapeal jalutamas ja tundsin end hästi :)




Ja kui juba pildistamine plaanis oli, siis võtsin kaasa ka oma villase kampsuni, mis juba kuu aega tagasi valmis sai. Ma teda ilmtingimata just selle kleidi peal ei kannaks, aga ma ei hakanud Tallinna vanalinnas ka riideid vahetama :)
Tänu Instagrammile on selle kampsuni algus mul kohe dokumenteeritud ja nii võin öelda, et alustasin kudumist 17. juunil. Tahtsin teha sellist kampsunit, mida oleks hea kleitide peal kanda - seega üsna lühikest ja alt pisut laienevat. Varrukad meeldivad mulle sellise pikkusega, mida inglise keeles nimetatakse "bracelet length" ehk maakeeli "kukekad". Täitsa õnneks läks, et tulidki sellised, sest ega enne seda, kui passe pole valmis, ei saa ju nii täpselt seda pikkust rihtida. Algul plaanisin kampsuni pisut suurema teha, aga kuna ma koon proovilappi alati pisut lõdvemalt, siis tuli kohe täpselt paras kampsun.



Lõngaks võtsin kunagi Karnaluksist ostetud Rowani Purelife sarja Organic Wool Naturally Dyed lõnga (50g/125 m, toon 606 Alder Buckthorn). Minu taimedega värvimise vaimustus tuli küll peale seda, kui kampsuni kudusin, aga nüüd tean, et nime järgi peaks see lõng olema värvitud paakspuu koorega. Mul on oma metsas paakspuud juba identifitseeritud (enne ma ei teadnudki, millised nad on) ja selle koorega värvimine planeeritud. Aga jah, see taimedega värvimine on kohe eraldi teema :)
Vardad olid 3,5 mm ja ripsi osas 3 mm. Lõnga kulus peaaegu 8 tokki.

Natuke Instagrammi vaibi ka blogisse :) 


Valmis kampsuni ma alati pesen ja enne seda leotan umbes pool tundi - see teeb minu arvates lausa imet. Selle lõnga puhul oli pesuvesi peale väikest leotust aga nagu kodune õunamahl. Nii et see värviandmise teema on siin läbiv :) Hilisemad loputusveed jäid küll üsna heledaks, nii et kandmisel see kampsun ilmselt värvi anda ei tohiks.
Passe osas olid mul alguses teised plaanid - tahtsin teha kahe värviga, aga õnneks otsustasin praktilisuse huvides ringi. Passeosa muster pärineb Dropsilt 150-7 Fox Sweater. Natuke ma pikendasin seda mustrit, sest peale mustri lõppemist polnud mul veel vajalikku passekõrgust/kaeluse laiust käes. Enne ja pärast passeosa mustrit kudusin ka lühikesi ridu, et kampsun paremini istuks. Puidust nööbid on Karnaluksist.
Olen kampsuniga väga rahul ja kohe tahan seda kanda. See suvi on ka võimalust pakkunud :)



Muidu plaanin seda kampsunit kanda rohkem tumedate asjadega. Tegin ühest kleidi õmblemisest järele jäänud kangajupist ka pluusi, sest minu meelest see läheb nii hästi kokku minu uue kampsuniga.



Kuna pluusi tegin enne kleiti, siis kausutasin lõikeks Sew DIY Lou Box Top lõiget, nüüd oleks võibolla teinud selle sama lõike järgi, nagu kleidigi. Ma olen selle Lou Box Topi lõike järgi enne ka teinud ja on hästi välja tulnud, aga seekord proovisin teha XXS suuruse järgi, sest ei tahtnud väa laia. Aga oleks võinud teha vist ikka XS-S suuruse, see oleks õla pealt ilusam jäänud. Eks järgmisel korral paremini :)
Ma ütlesin Andresele, et tee mulle ka selline popp filtritega pilt ja ta siis tegigi :)